Kogu elu on nii mõttetu

Mõnikord on lihtsalt selline tunne, et kõik on nii mõttetu ja absoluutselt midagi ei taha teha, kedagi ei taha näha jne.

Mõni hakkab jooma, keegi sulgub endasse ja süvendab oma masendust veelgi. Aga lihtjoomine on nagu valuvaigistav tablett – sa ei tunne valu, kuid viga on ikkagi alles ja nii pea kui ravimi mju hakkab kaduma, siis kõik tuleb tagasi. Palju parem ravim on hoopiski vastupidine endasse tõmbumisele – teed midagi huvitavat, naljakat ning vaikselt hakkab olukord paranema. Hea tujuga tulevad paremad ideed. Kui masendust tekitasid mingisugused probleemid, siis ega niisama istudes samuti midagi ei paranda.

Kusjuures naermine (ja naeratamine) pidi inimese kehasse vabastama positiivseid hormoone, mis muu hulgas tõstavad tuju (veelgi). Kui on tõsine down-tunne, siis vahel aitab ka mõelda endamisi: “No enam nüüd küll hullemaks minna ei saa,” ja naeratada. Minul näiteks lihtsalt tuleb naeratus näole, kui olukord on ikka päris sitt. Siis kõnnin ringi, naeratan omaette.. Möödakäijad küll vaatavad veidi viltu, aga mis seal siis ikka.

Ja loomulikult, kui vähegi võimalik, võtan ma kaardipaki kätte ja mängime meie mängu. Kuna seda saab mängida kasvõi kahekesi, siis tuleb leida vaid üks inimene (ja reeglina see pole keeruline). Ühelt poolt muudab mängimine su enda tuju paremaks – sa liigud, liikumine paneb aju tööle ja tekib parem tuju ning teisest küljest paljud väljakutsed on suunatud kellelegi kolmandale ja need teevad veel kellegi tuju paremaks.

Arvatavasti masenduses olles ei võta keegi telefoni ja ei helista oma parimale sõbrale ning räägib talle, kui hea sõber ta on. Ei hakka ka pimedas üksteise kehale briljantrohelisega täpikesi tegema (jah, see oli päris fun) jne.

Lihtsalt niiii palju inimesi kurdavad, kui halb neil olla on, kuid tegelikkuses on inimestel lihtsalt igav ning ei ole millegagi tegeleda. Kui on tegevust, siis ei ole igav ja ei ole ka halba tuju – lihtne.

PS. Mul on ka aeg-ajalt masendus peal, kuid kui oskad sellega tegeleda, siis saad aru, et kõik on tegelikult korras. Ma olen ka inimene ja see on normaalne.

Kuidas inimeselt aadressit sebida?

Eile tegime jälle veidi Challenge Pokerit. Iseenesest väljakutseks oli: Kirjuta vasakul käel istuva mängija antud inimesele anonüümne kiri.. Kuna üks mängija ei teadnud mitte kellegi huvitava inimese aadressi, siis me pidime selle hankima. Hankimine ise võttis palju vähem aega kui välja mõtlemine, kuidas me seda teeme.

Umbes tund aega mõtlesime lollikindla loo peale, mille peale inimene oleks nõus oma aadressi andma. Variante oli mitmeid.. alates sellest, et kogume rahvaloenduse jaoks infot, kas inimene elab ikka samal aadressil, oleme  ise üliõpilased ja viime läbi uuringu tudengi harjumuste kohta suvel, võib-olla veel mõned vahepealsed variandid, kuid peale jäi selline variant:

Tere, kas [Nimi] kuuleb?

Jah

Me oleme Eesti Üliõpilasseltsist ja [Sõbranna nimi] ütles, et te olete väga aktiivne inimene ning poleks vastu vastamast mõnele küsimusele.

Mmm.. jah

* küsimused ja vastused *

Suur tänu teile vastamise eest. Me tahaksime tänutäheks saata teile ühe meene. Kas te saaksite öelda, mis aadressile seda saata võiks?

Ja ongi olemas. Otseselt me väga palju ei valetanud, aga protsess oli ülikoom, terve tuba oli rahvast täis, kes jälgisid üritust ja enne kõne alustamist oli meil jäänud 1 minut rivistuseni. Helistaja ise plätudes, minut tähtajast üle sai kõne läbi. Ruttu aitasime riidesse ja jooksime alla. Õnneks kedagi kaadrist ei olnud veel kohal ja meie enda korrapidajalt suuri karistusi ei järgnenud ning saime rahulikult rivvi astuda. Just täpselt kui viimane mees võttis koha sisse astus nurga tagant üldkorrapidaja (kes on veidike tähtsam mees) ja me jõudsime napilt napilt.

Sõjaväes parim ajaveetmisviis

Jah, just sellepärast polegi ammu uusi poste tulnud – ma olen sõjaväes aega teenimas. Kuna siin nii palju aega pole postide kirjutamiseks, siis teen ühe lühikese kokkuvõtte.

Ühel nädalavahetusel otsustasime jaokaaslasega endale kaardid valmistada. Loomulikult jõudsime ka vahele jääda (kaartide tegemise ajal), kuid tegime siiski kaardid valmis ja kui potik tüütas ära (peale esimest mängu), siis ütlesin: “Aga teate, mida meie mängime, kui meil igav on?” ning hakkas pihta.

Tegelikult olid paljud juba kuulnud Challenge Pokeri mängust ja põnevamatest challengetest, kuid võib-olla ka sellepärast paljud ei julgenudki kaasa mängida.

Siiski üks mängija leidus ja esimene challenge oli: “Tõmba enda voodi üles ja tee teise mängija voodi üles.” Ehk siis kahekesi mängides tegime üksteise voodeid. Loomulikult ilma ühegi voldi ja muu draakonita..

To be continued…

Mida sa plaanid täna unes näha?

Kui ühel päeval me helistasime ja ütlesime, et “Ma nägin sind unes,” siis see võis ohvri jaoks mitte nii väga rõõmus tunduda kui ta teada saab, et tegelikult keegi ei näinudki neid unes. Hoopis lahedam challenge tuli selline: Helista ja küsi: “Mida sa plaanid täna unes näha?”.

Seda väljakutset oleme sooritanud mitmeid ja mitmeid kordi. Alati on huvitav.

Enamlevinud vastus on: “Sind!”

Arvestades seda, et ohver isegi ei tea, kes talle helistab on see huvitav vastus.

Mida sina plaanid täna unes näha?

Kutsu sõber kell 3 kalale

Haapsalu sugulased otsustasid meile Sondasse külla tulla. Kuna mina olin ka parajasti Tallinnas, siis nad võtsid mind peale. Ühel hetkel vajusin ära ning kui üles ärkasin mõtlesin veits challenget mängida, et mitte uuesti ära vajuda.

Esiteks helistasin Maikele, et küsida ega teda Tallinn-Narva rongi peal pole. Mõtlesin, et tuletan vana nalja meelde.. Kuidagi ei võtnud vedu ja helistasin hoopiski Ženjale, et ta mõnda head challenget soovitaks. Soovitaski: Pane äratuskell kell 3 peale ja helista sellel ajal sõbrale.

Kuna ma tegin seda challenget üksinda, siis putitasin ise veits juurde. Lihtsalt helistamise asemel mõtlesin kutsuda kedagi kalale. Kell 3 helistasin Ženjale ja kutsusin ta kalale. Tüüp ei maganudki! Igav.

Challenge @ internet

Kui keegi on üles laadinud mingisugust meediat väljakutsetest, mida oleme teinud, siis võib mulle teada anda ja ma korjan need ära. Lahedamad paneme netti üles!

Ohh.. Kodus!

Kevade poole, kui Verner tuli jälle läbi, siis ühel päeval istus ta madratsi peale maha ja lausus kuldsed sõnad: “Ohh, kodus!”

Jah.

Ma armastan sind!

Üheks väljakutseks oli kirjutada (anonüümne) armastuskiri inimesele, kellesse sa sel hetkel armunud oled.

Mina esitasin selle väljakutse ja minu teooria seisnes selles, et igal ajahetkel meeldib kõigile keegi just kõige rohkem. Seda võib nimetada armumiseks, aga võib ka mitte (meil tekkis väike vaidlus.. et kõik inimesed pole igal ajahetkel kellesegi armunud). Kirjutada võis anonüümselt, aga võis ka oma nime juurde lisada. Enda otsustada jäi, kuidas selle kirja kätte toimetad.

Mina ja Rainer (tema on ka Verner) otsustasime luuletada, aga mul ei tulnud sellel hetkel no absoluutselt midagi välja. Ju siis pinge oli liiga suur. Lugesime ka ette (ilma nimedeta).

Meie kõige suurem romantik, Silver, kirjutas midagi sellist: “Laupäeval kell 22.00, minu pool. Kondoomid on minu poolt!”

Mobiilivahetus

Samal päeval, kui me vahetasime nimesid, vahetasime me eelnevalt ka oma mobiilid ära.

Sellel päeval oli Rakveres väike The Sun ja Singer Vingeri kontsert. Enne vallikale minekut tahtsime ruttu mõned challenged ära teha. Muu hulgas läks läbi väljautse vahetada ära vasakul oleva mängijaga oma mobiil. Minust sai järsku Meelika sekretär.

Iseenesest oli huvitav, sest mina kontserdile sisse ei läinud vaid olime oma inimestega väljas, augus. Kahjuks eriti kõnesid sisse ei tulnudki…

Pesu väel raamatukokku

Küsisin mitmelt inimeselt täna, mis challenge oli kõige huvitavam ning paljud on vastanud: “Pesuväel raamatukogu ette jooksmine.”

Raamatukogu asus minu kodust kõigest 100. meetri kaugusel, seega polnud see eriline vahemaa. Aga see oli tol õhtul, kui me üksteisel juukseid lõikasime ning meie mängijate seltsond oli üpris suur (veel rohkem oli neid, kes ei mänginud). Kõlas: “Kui ma võidan, siis jookseme pesuväel raamatukogu juurde.” Mäng. Ta võitiski.

Keegi veel üritas filmida, aga kuna sel päeval ma peaaegu kedagi ei teadnud, siis ei olnud vaja meil hiljem avastada ennast juutuubis. Jooksjaid oli palju, aga nimetamist väärib Gerda, kes tegi ilusti kõike kaasa, kuigi mängis esimest korda (vist).

PS. Sellel õhtul tuli keegi veel ennast ka tutvustama ning küsis minult, kes ma selline olen. Minult oli vastus lühike: “Ma elan siin…”